Nagu ma palju rääkisin, hakkasin juba esimesel Viini nädalal puid ja metsa igatsema. Leidsin siis inernetist kaks suvalist noormeest, kes olid nõus mu oma auto peale võtma. Sõitsime Viini lähistele Hermannskogeli künkale, mille tipus pidi olema vaatlustorn, mille tipust avaneb suurepärane vaade. Loomulikult oli see torn suletud, aga vähemalt saime hea trenni 30-kraadises kuumas selle künka otsa ronides. mets ei olnud küll nii ilus nagu Taevaskojas, aga tore ikkagi.
Nende tüüpidega.
Lõpuks leidsime ka selle vaate, mida olime otsinud.
Veidi hiljem käisin kunstiajaloomuuseumis.
No comments:
Post a Comment