Der Wiener Schnitzel: November 2011

Üsna juhuslik

Kirsipirukas. See suurepärane pirukabaar jääb mu trennimineku tee peale! Õnneks olen sinna seni ainult korra sisse astunud. Ja see oli hea kord.

Ülikooli peahoone koridor

Peahoone sisehoov

Peahoone

Meil on siin juba novembris jõulud. Kuusk pandi näiteks kuu alguses üles.

Söön silmadega

Isadepäevahommikune vaade mu terrassilt

No tere pühapäevahommikust!

Oktoobri lõpus käisin Indrekul Wroclawis külas. Indrek küll ei uskunud, et ma seda tõsiselt mõtlen, aga mulle tundus see linn lausa ilusam kui Viin. Need pargid ja värvilised lehed ja viimane sügispäike ja jõed ja sillad ja kõik. See näiteks on kunstimuuseum.

Avastasime endast piltide tegemise võlu.

Ja käisime kohvikus, mis on nüüdsest mu kõige lemmikum kohvik üldse. Väga "Harry Potteri jõuluvaheaeg". Jõime klassikalist kuuma õlut vürtsidega.

Mingi suvaline maja.

Kõige fotogeenilisem vaade.

Katoliku kiriku rajoon

Kõik uus

Nagu ma palju rääkisin, hakkasin juba esimesel Viini nädalal puid ja metsa igatsema. Leidsin siis inernetist kaks suvalist noormeest, kes olid nõus mu oma auto peale võtma. Sõitsime Viini lähistele Hermannskogeli künkale, mille tipus pidi olema vaatlustorn, mille tipust avaneb suurepärane vaade. Loomulikult oli see torn suletud, aga vähemalt saime hea trenni 30-kraadises kuumas selle künka otsa ronides. mets ei olnud küll nii ilus nagu Taevaskojas, aga tore ikkagi.

Nende tüüpidega.

Lõpuks leidsime ka selle vaate, mida olime otsinud.

Veidi hiljem käisin kunstiajaloomuuseumis.

Esimesed muljed Viinst ehk püha jumal, kas kõik majad peavad paleed olema?

Esimesed rõõmsad turistikäigud Viinis. Oli veel suvi, alles septembri lõpp, päike kõrvetas, ja kui ma kaks sammu ilma kaardita astusin, olin eksinud. Enam nii ei ole.

Das rathaus

Kui leppida kohtumispaigaks ratsamonument Hofburgi palee ees, siis võib tekkida segadus, sest nagu tol korral selgus, on Hofburgi palee ees lausa kaks ratsamonumenti, sest miks piirduda ühega.